Eesti Instituut täna

Kodanikualgatusliku ühendusena toimiva Eesti Instituudi tegevuse alus on põhikiri. Instituudi tööd suunab liikmete üldkogu ning kolmeks aastaks valitav juhatus. Märtsis 2024 valitud juhatusse kuuluvad Andre Help, Annika Koppel, Lea Kreinin ja Karel Zova. Mittetulundusühingus on 2024. aasta märtsi seisuga 32 liiget. Käesoleval hetkel ei ole instituudil palgalist töötajaskonda.

Instituudi tegevus lähtub Eesti vabaühenduste eetikakoodeksi põhimõtetest.

Eesti Instituudi ajalugu

Eesti Instituudi rajamine kodanikualgatusena 1980. aastate lõpul tulenes eestlaste praktilisest vajadusest sõlmida püsivaid rahvusvahelisi kontakte, mis ei oleks enam Nõukogude võimu kontrolli all. 1988. aasta suvel Lennart Meri koostatud kava järgi sai instituudi ülesandeks püsivate kultuuri- ja haridusalaste välissuhete arendamine ja Eesti tutvustamine välismaal. 4. oktoobril 1988 otsustas Eesti iseseisvuse taastamist taotlev loomeliitude kultuurinõukogu asutada Eesti Instituudi. Ametlik tegevusluba saadi siiski alles aprillis 1989, sellele eelnenud poolaastal toimis instituut tänu vabatahtlikule tööle ja Eesti sõprade toetusele.

Esimestel tegevusaastatel täitis Eesti Instituut mõneti varivälisministeeriumi ja tulevaste Eesti diplomaatide kasvulava rolli. Eesti Instituudi info- või kultuuripunktid tegutsesid mitmel pool Lääne-Euroopas ja Skandinaavias, osadest neist kasvasid diplomaatiliste suhete taastamise käigus välja Eesti Vabariigi saatkonnad. Peatselt paigutusid asjad oma loomulikele kohtadele – instituut keskendus Eesti teabe ja kultuuri vahendamisele ning muutus riigi toel ja tunnustusel oluliseks kultuuridiplomaatia teostajaks.

Instituudi sisulises töös on osalenud paljud autorid, toimetajad, toimetuskolleegiumide liikmed, kujundajad ja infotehnoloogiliste rakenduste loojad on oma ala väljapaistvad asjatundjad. Aastatel 1995–2024 tegutsesid Eesti Instituudi filiaalidena esindused Soomes (1995–2022), Ungaris (1998–2024), Prantsusmaal (2001–2009) ja Rootsis (1999–2011, 2021-2022).