​Kui aastal 2006 tähistati Eesti teatri aastat loosungi all „Sada aastat Eesti teatrit”, tekitas see üksjagu segadust.

On ju üldteada, et rahvuslik teater algas juba 1870. aasta jaanipäeval Tartus Lydia Koidula (1843–1886) „Saaremaa onupoja” etendamisega. Ning veel enne 20. sajandi algust oli eesti teatris maha mängitud nii esimene Moliére (1886) kui ka Shakespeare (1888). Pealegi ei saa kuidagi maha vaikida aega enne nn ametliku teatriajaloo algust, see tähendab performatiivset elementi eesti folklooris ja rituaalides, millest on saanud toitu ja innustust ka rida hilisemaid teatripraktikuid. Samuti toovad ajalooürikud alates 16. sajandist teateid Eestimaa pinnal ette kantud piibliainelistest etendustest, vastlamängudest ja karnevalidest. Hiljem, 17. sajandil hakkavad teatri ja kiriku teed lahknema, ladinakeelse teatri vahetab välja saksakeelne.

Aga sellisel juhul läheks ajaarvamine päris sassi ja Eesti teater oleks oma sünnipäevast üldse ilma. Sestap alustagem oma ajaarvamist siiski professionaalse teatri alguspunktist, milleks on nimelt 1906. aasta lõikuskuu. Toona moodustus Tartus Karl Menningu (1874–1941) käe all varemast näitemänguseltsist kutseline teater Vanemuine ja Tallinnas (vaid paar nädalat hiljem) Theodor Altermanni (1885–1915) ja Paul Pinna (1884–1949) eestvõttel teater Estonia, tänase rahvusooperi eelkäija. Neil aastail jõudis eesti teater juba professionaalsete ja osati tänaseni kehtivate põhimõteteni, nagu lavastajamõtte primaarsus, aktsendi asetamine originaalsele, mitte jäljendavale režiikunstile ning muidugi erilise staatuse andmine näitlejale, kelle loodu ei tohi olla püüdlik jäljendus, vaid peaks olema täiesti uue inimese sünd. Menningu puhul tuleb eraldi rõhutada ansamblimängu põhimõtet, mis Tallinnas juurdus aegamisi hiljem. ​

Eesti teatri sünniaasta meelevaldse „hilisemaks-nihutamisega” ei ole tahetud sugugi olematuks muuta eelkäijate panust. On selge, et miski ei sünni eimillestki ega tühjale kohale. Kuid nii võluv on mõelda, et ikka veel võib sajandipikkust eesti teatrit mõõta peaaegu et üheainsa inimpõlvega. Alles-alles elas Eestis neid, kes oma silmaga on näinud Eesti esimese varalahkunud traagiku Theodor Altermanni esinemisi. Vanemuise trupis töötas veel 1980. aastatel näitlejaid, kes olid kaastegevad Menningu-eelses Vanemuise mänguseltsis. ​

​Lisaks ajamõõtmele on koduselt hoomatav ning huvilisele suurema vaevata kättetulev ka eesti teatri ruumiline koordinaadistik — erinevate professionaalsena kviteeritavate (riigi- ja munitsipaal-) teatrite kokkulugemine läheb üksjagu keerukaks, aga lihtsam on öelda, et Eestis on kuus professionaalse (riikilikult doteeritava) teatri linna: Tallinn, Tartu, Pärnu, Viljandi, Rakvere, Kuressaare ja Võru. Kuigi siia lisandub veel tihe harrastusteatrite ja kooliteatrite võrk, ei vajata just üleloomulikke võimeid, et saada kätte pilt kogu teatrikaardi olulisematest tendentsidest, teisisõnu, vaadata ära kõik vähegi olulised etendused. Samas ei ole eesti teater oma laadidelt ja suundumustelt läbivalt ning igavalt ühenäoline, ehkki ajad pole teadagi vennad ja mõned neist jäävad kultuurilukku tõesti vaid halli lõimekesena.

​Kui vaadata meie teatrisajandi kontekstis aga erksamate-pöördelisemate hetkede peale, siis riskin välja tuua kolm erilise kaaluga sündmust. Neist esimene — seesama kutselisena alustamine 1906. aastal; teine — professionaalsuse taseme märgatav tõus ja sellega loomuldasa kaasnenud, tänapäeva välja jõudnud pideva teatrikoolituse algus, mis seostub Voldemar Panso (1920–1977) nimega 50. ja 60. aastatel; ning kolmas, tänase teatri jaoks ikka veel ülioluline — 1960. aastate lõpu ning 1970. algusega dateeritav nähtus, mida meie teatrilugu tunneb Eesti teatriuuenduse nime all ja kus toimus oluline murrang teatrikunsti väljendusvahendite valikus, aga ka tema teoreetilise baasi reformimine.

Eesti kuulub teatriskäikude arvu poolest Euroopa tippu. 2015. aastal käidi Eestis teatris ligi 1,2 miljonit korra. See on märkimisväärne, kui arvestada, et Eestis elab 1,3 miljonit inimest.

Suurem osa Eesti etendusasutustest on aasta ringi tegutsevad institutsionaalsed teatrid, kel on oma teatrimaja ja püsiv kaader. Riik toetab etendusasutusi nende omandivormist olenemata. Riigilt saavad tegevustoetust 26 teatrit.

Viited:
Sven Karja (Estonica, 2010)
Kultuuriministeerium