Kas on üldse võimalik rääkida Eesti muusikast? Veelgi enam, kogu eesti muusikast, tegemata vahet kõrgel ja madalal, süvamuusikal ja kergematel stiilidel, individuaalsetel püüdlustel eri suundades, mis on hakanud vilja kandma ja maailmast tunnustust tooma? Kas Eesti muusikas on midagi äratuntavalt oma? “Põhjamaise looduse peegeldus, raagus puude vahelt paistva vähese päikese ja pilves ilma nukrus, rahvaviiside kasutamine otseselt või kaudselt,” ütleb Maria Mölder Eesti Instituudi muusikatrükises.

Loodus

Põhjamaades, kus asustus on hõre, puutumatut loodust on palju ja rahva side sellega tugev (vaid paar põlve tagasi olid pea kõik eestlased maarahvas), on ka muusika side loodusega selgelt tajutav. Armastatud klassiku Heino Elleri tuntuim teos “Kodumaine viis” toob Eesti kuulaja silme ette paratamatult looduspildid, sest kodumaa tähendab loodust.

Rahvakultuur

Eesti kõrgkultuur (nagu ka riik ise) on väga noor. Enne selle tekkimist olid siin põhiliselt saksa aadli kõrgkultuur ja eestlaste talurahvakultuur. Eesti talurahvakultuur on aga mitmes mõttes eriline. See on üks vanimaid paikse rahva kultuure Euroopas. Teiseks, tänu ääremaisele mahajäämusele oli see veel suulisel kujul säilinud, kui maailma tekkis rahvusromantiline idee suuline pärimus üles kirjutada. Rahvaluuleteadlane Jakob Hurt kutsus üles rahvaluulet koguma juba 1888. aastal. Korraldati mitmeid suuri kogumisaktsioone. Aastatel 1904–1916 rändasid muusikatudengid mööda Eestit ja salvestasid rahvalaule. Praegu saame uhked olla ühe maailma suurima rahvaluulearhiivi üle.

Eriline nähtus on regilaul – vähemalt 1000 aastat vana, aga võib-olla ka 2000, omane eestlastele, soomlastele ja mõnedele väksematele läänemeresoome rahvastele. Regilaul põhineb muusikalistel kordustel. Eeslaulja ja koor laulavad vaheldumisi. Katkematus voolus lauldakse pigem teksti kui noote, kusjuures ühe viisiga sobivad sageli erinevad tekstid. Regilaulu ei saa enam nimetada elavaks traditsiooniks, kuid helilooja Veljo Tormise looming on regilaulu muuseumiseinte vahelt välja toonud ning sellele uue elu andnud. Paljud tänapäeva pärimusmuusikud üritavad regilaulu uutmoodi tõlgendada.

Professionaalse muusika algus

Saksa kõrgkultuuri nähtuseid hakkasid eesti talupojad üle võtma rahvusliku ärkamise ajal 19. sajandi teisel poolel – milleks tõuge tuli koos romantismiga Saksamaalt. Talurahvas võttis baltisakslastelt üle kooris laulmise ja laulupeo. Laulupeod muutusid Baltimaades suuremaks, kui need oma sünnimaal kunagi olnud on.

Professionaalne muusika hakkas eestlastel arenema 19. sajandi lõpus, mil esimesed eesti heliloojad läksid Peterburi konservatooriumi õppima ning lõid naastes siinsed muusikakõrgkoolid ja -koolkonnad.

Nõukogude aja nihked

Areng toimus kiirelt, kuid 20. sajandi ajaloolised sündmused tekitasid suuri katkestusi. Kogu Nõukogude aega võib võtta kui suurt katkestust. Tahtmata vähendada Nõukogude ajast sündinud kurja, ei saa sel ajal muusikaelus toimunut siiski üksnes negatiivseks pidada. Kultuuriinimestel tekkis Nõukogude Liidus oma paralleelmaailm. Nii süva- kui ka näiteks popmuusika ammutas infokildudest, mis Läänest tulid. Kõik üle piiri pääsenud artiklid, raamatud, plaadid paljundati käsitsi, levitati oma ringkondades, arutati ja kuulati ribadeks. Saadud ideid arendati omasoodu edasi. Hiljem, piiride avanedes, oli üllatus paralleelsete arengute üle mõlemal poolel.

Teine nõukogude aja eripära oli publiku terav tähelepanu, võime ridade vahelt lugeda. Arvo Pärt kirjutas teose missateksti ühe rea – “Kyrie eleison. Christie eleison.” – vokaalidega “i–e–o”. Erkki-Sven Tüür tegi progerock-teose ladinakeelse missatekstiga, mida popmuusika tsensorid ära ei tundnud.

Ja võib-olla veel üks asi, mille nõukogude aeg andis, on muusika olulisus. Muusika pakkus väljapääsu suletusest, ümbritsevast absurdist.

Laulupidu

Laulupeo tegi eriti suureks Nõukogude aeg. See oli võimalus nõukogude propagandalaulude vahel mõni rahvuslik või niisama armas laul laulda. Võimudel omakorda oli ette näidata kiidulaulu esitav hiidkoor. Oma laulude lubamine võis olla ka võimude poolt soositud võimalus lasta allasurutud rahval veidi auru välja lasta, ning seejärel nad tagasi tööle ja koju kupatada. Pärast iseseisvuse taastamist ja vaenlase kadumist kõikus laulupidu mõnda aega identiteedikriisis, enne kui uue rolli leidis. Või uued rollid. Paljudele on see siiani rahvustunnet hoidev sündmus, paljudele, eriti noortele, enesestmõistetavalt Eesti juurde kuuluv asi ja lihtsalt fun, ning paljudele muusikaline sündmus. Eesti heliloojatel on praktika kirjutada uudisloomingut 10.000–20.000-liikmelisele koorile. On laule, mis kõlavadki hästi vaid sellise koori esituses. Ja kogu kooriliikumist toidab soov laulupeole esinema pääseda – pääseb vaid osa soovijaist, aga laulda on lõbusam kui kuulata.

Usk

Tänapäeva Eestit peetakse üheks kõige usuleigemaks riigiks maailmas, ent vaimulik muusika annab süvamuusikas selgelt tooni. Katoliku ja ortodoksi, vähem luteri kiriku viisid ja eriti tekstid on eesti heliloojate loomingus sagedased nähtused. Arvo Pärdi kõrval on selles vallas tähelepanuväärseim Galina Grigorjeva muusika. Muusika annab veel ühe väljapääsu – meie ilmalikust piiratusest. Kas kiriku asemel on muusika meie otselink jumalani?

Loomevabadus

Paavo Järvi, põhiliselt välismaal töötav Eesti dirigent, on öelnud: “Ma arvan, mis meid aitab – ja see on paradoks – on see, et meil ei olnud klassikalise muusika kultuuri enne 20. sajandit. Kogu meie klassikaline muusika on moodne. Traditsiooni koorma puudumine on meid aidanud, sest meil pole vaja millegi nii kõrgeni tõusta kui Beethoven.”

Meil on rahvusvaheliselt tuntud heliloojaid ja muusikuid, kelle juured on eksperimenteerimises. Kõige rohkem on räägitud Erkki-Sven Tüüri progemuusika taustast. Veelgi enam, muusikutel on vabadus hüpata ühest muusikastiilist teise – olla ühe jalaga klassikalises muusikas, teisega jazz’is ning miks mitte limpsata ka poppi.

Üks olulisemaid eesti heliloojate loomingule keskenduvaid festivale on Eesti Muusika Päevad, mis tellib igale kontserdile uudisteoseid. EMP tasakaalustab kodumaist välismaisega, kammerlikkust mastaapsusega ning festivali kavadest leiab aasta aastalt üha enam žanri- ja stiilideülest.

Süvamuusikainterpreedid

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (loodud 1926), Eesti klassikalise muusika üks maamärke, mängib ka nüüdismuusikat Eesti Muusika Päevadel.  ERSO on mänginud enamuse Eesti heliloojate teoste esiettekanded.

Tallinna Kammerorkester on koos Eesti Filharmoonia Kammerkooriga osalenud mitmetel teedrajavatel Arvo Pärdi teoste salvestustel. Tõnu Kaljuste, mõlema looja aastal 1981 ja dirigent esimesel 20 aastal, on tõestanud end eesti heliloojate Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, Veljo Tormise ja Heino Elleri loomingu suurepärase asjatundja ja tutvustajana.

Ikka on Eestis olnud tugevaid kammeransambleid, kes omakorda määravad heliloomingu suunda – näiteks vanamuusikaansambel Hortus Musicus (tegutseb aastast 1972), kelle ajastutruudele instrumentidele on kaasaegsed heliloojad uut muusikat loonud. Hortus Musicus kandis esimesena ette mitu Arvo Pärdi tintinnabuli-teost.

Suurepärase gregooriuse laulu asjatundja Jaan-Eik Tulve juhtimisel tegutseb vokaalansambel Vox Clamantis, mille kavades on tihtipeale gregooriuse laul ühendatud uudisloominguga, suisa jazz-i või teiste kultuuride muusikaga.

Tunnustatud nüüdismuusikaansambel U: on keskendunud eelkõige eksperimentaalsele muusikale ning tellib uusi teoseid nii Eesti kui ka välisheliloojatelt. Eestlastel on üks saladus: nimelt sobib kromaatiline kannel oma põnevate kõlavärvidega suurepäraselt ka nüüdisheliloomingu esitamiseks. Kuna juba kahes ansamblis, Resonabilises ja Una Cordas, on kandlemängija, saavad heliloojad selle pilli võimalustega katsetada.

Tehniline või emotsionaalne

Nõukogudeaegne tugeva süsteemiga muusikaharidus panustas professionaalide koolitamisse: muusikutel on praegugi hea tehniline baas ja akadeemilises muusikas kiidetakse sageli nende täpset esitust. Mahajäämus tekkis mitteakadeemilistes stiilides ja esituse emotsionaalses küljes. Nüüd on ka pärimus- ja rütmimuusikaalane kõrgharidus Eestis kättesaadav ning kergemates stiilides on hakanud tulema suured muutused. Suurtel muusikafestivalidel, nagu ka väiksematel, on uue muusikaelu kujundamises oma osa.

Pärimusmuusika

Eesti pärimusmuusika kõige olulisem kokkusaamispunkt tänapäeval on Viljandi Pärimusmuusika Festival. Festivalipäevadel juulikuus elab kogu Viljandi linn kaasa sellele, kuidas paikkondlik identiteet ja rahvapärimus saavad kokku kaasaegse mõtteviisi ja elukorraldusega.

Rahvapilli eriala avati Viljandi Kultuuriakadeemias 1980. aastate lõpul. Nõukogudeaegse rahvamajade kombestiku asemel võeti šnitti läänelikust vabamast pärimusmuusika tõlgendusviisist, segades eri rahvaste muusikat omavahel ning ka jazz’i ja popmuusikaga. Nüüd õpetati ka Eestis pärimusmuusikat kui elavat traditsiooni, mitte kui muuseumieksponaati.

Tänapäeva pärimusmuusikud kasutavad ühtviisi tundlikult ja loominguliselt nii pärimust, traditsioonilisi ja tänapäevaseid pille kui ka moodsat elektroonikat. Mari Kalkun ja Runorun annavad Eesti murrakutes ja vanades läänemeresoome keeltes lauludele luulelist jazz’i-hõngu eesti kandle, soome kantele ja kontrabassiga; Maarja Nuut sõlmib luupivad viiuli- ja laulukatked mosaiigiks, nii et sellest tuleb puhas kunst; Trad.Attack! kasutab hääli arhiivilindistustelt; Svjata Vatra ühendab laval ukraina ja eesti temperamendi, kusjuures see eesti omagi pole laita.

Jazz

Eesti jazz-muusika on mitmekülgne ja arenev. Omalooming on Eesti jazz’is kiirelt kanda kinnitanud uus standard. Noored muusikud ja kollektiivid tulevad uue ja sageli eksperimentaalse muusikaga lagedale üsna varakult.

Laiahaardelisim kõigist Eesti jazz-festivalidest on Jazzkaar, mida on peetud aastast 1990.  Jazzkaare kavasse on juba ammu lisaks traditsioonilisele jazz’ile kuulunud ka etno-jazz ning jazz-muusika kohtumised mitmesuguste pop- ja klubimuusika vormidega.

2004. aastal hakati Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias jazz-muusikutele  kõrgharidust andma. Suurimat rahvusvahelist huvi on äratanud siiski meie jazz-muusikud, kes on ise pikemalt ka mõnes piiritaguses kõrgkoolis oskusi, mõtteviise ja kontakte omandanud: saksofonimängija ja ansamblijuht Maria Faust, pianist Kristjan Randalu, laulja Kadri Voorand, kontrabassimängija Peedu Kass.

Popmuusika

Eesti popmuusika on ootamatul kombel nautinud hiidareene. Olid ajad (1980. aastad), mil Eesti artistid – Ruja, Jaak Joala, Tõnis Mägi, Anne Veski jt – puhusid tervelt “kuuendikule maailmast” värskeid lääne tuuli. Neil oli, mida anda, sest õhtuti kuulati salaja Luksemburgi raadiot ning vaadati Soome televisiooni. 1990. aastatel sellised areenid kadusid, uusi oli raske leida väljaspool kodu.

Uuel aastatuhandel on Eesti muusikud rahvusvahelist edu saavutanud just kitsastes niššides. Mõelgem Pastaca naiivsevõitu elektroonikale ja Pia Frausile, mida jaapanlased kipuvad hindama kõrgemalt kui oma rahvas, Maria Minerva muusikale, kus toores diskoenergia kohtub post-pungiga ning tulemus hõljub une ja ärkveloleku vahel, või Metsatölli laetud folk metal’ile.

Alates 2009. aastast on Tallinn Music Week (TMW), kohalik muusikatööstuse festival, aidanud Eesti bände välismaiste esinemisvõimaluste leidmisel. Seni on TMW kõige kaugemale aidanud helge kõlaga eepilisi lugulaule laulva indie-folk-ansambli Ewert and the Two Dragons.

Refereerinud Katrin Tombak

Maria Möldri põhjalikumat ülevaadet Eesti muusikast saate lugeda trükises “Eesti muusikailm. Selle pdf-i leiab siit.