Alates esimestest kirjalikest mälestistest 17. sajandil iseloomustab Eesti kirjandust laenulisus ja rõhutatud pürgimine Euroopasse.

Lääne orientatsiooni kujundas kristliku kultuuri ja hilisema reformatsiooni mõjul kinnistunud ladina tähestik, mille põhjal 19. sajandi lõpuks kujunes välja ühtne eesti kirjakeel. Kuid samas pärssis eestlaste enesetunnetust eurooplastena siinsete alade kuulumine Vene Impeeriumi koosseisu ajavahemikus 1710–1918 ja nõukogude okupatsioon aastatel 1940–1991.

Esialgu olid kultuuriliste, sealhulgas kirjanduslike laenude kandjaiks sisserännanud pastorid ja haritlased, kes harrastasid ka maakeeles kirjutamist. Eestlaste endi hilisemad Läände pürgimised on lähtunud mitmesugustest põhjustest — on olnud nii otseseid väljarändamisi majanduslikel ja põgenemisi poliitilistel kaalutlustel kui ka vaimseid õpperännakuid, mis mitmel perioodil on lõppenud eesti kultuuri rikastanud naasmistega. Näiteks pakub kirjanduslugu järgmise paralleeli: kui 1905. aastal sõnastas luuletaja Gustav Suits (1883–1956) “Noor-Eesti” rühmituse programmilise Euroopasse mineku, siis 1993. aastal ilmunud viimase kümnendi ühes edukamas eesti romaanis, Emil Tode (1962) “Piiririigis”, nägi kriitika toonase ideaali realiseerumist. Ehk teisisõnu — päralejõudmist.

Teiselt poolt aga on eesti kirjandus juba oma sünnihetkest alates kuulunud euroopalikku kultuurisfääri — esimesteks trükki jõudnud katseteks olid balti-sakslaste eksootilise harrastusena loodud kirjatööd.

Klassikaliste ja suurte kirjandustega võrreldes on eesti kirjandus suhteliselt noor ja selle esimesed mälestised pärinevad ajast, mil Euroopas olid möödunud keskaeg ja renessanss ning valgustusajastu ja romantismi rüpes idanes huvi folkloori ja loodusrahvaste vastu. Nii ongi eesti kirjandusse kätketud ühtaegu nii Euroopasse jõudmise ihalus kui ka kohalolu.