Eesti arhitektuurile on omane uue kiire omaksvõtt ja paindlikkus (kriitiliselt lähenedes võib tõdeda, et mõnigi kord lõpeb see rahvusvahelise arhitektuuri suurkujude kopeerimisega või moevõtete mehhaanilise kasutusega).

Taasiseseisvumise järel algas tormiline ehitus- ja ümberehitusbuum, tõestamaks Eesti orienteeritust lääne turumajandusele, kuhu kuulusime ka enne II maailmasõda. Mõistagi tõid 1990. aastad kaasa tõmblused kõigis kunstivaldkondades; arhitektuuris, mis sõltub vahetult majandussüsteemist ja riigi jõukusest, on probleemid eriti tuntavad Viimase aastakümne põhiküsimuseks on olnud: “Arhitektuur — kas kunst või äri?”. Praegust arhitektuuri kujundavad kümned uued terasest ja peegelklaasist büroohooned, moodsad automüügikeskused, neoontuledes kaubamarketid ja eliitmaitsele vastavad eramud.

Eesti linnad on aastasadu arenenud rahulikult omasoodu ja ilma suurema sekkumiseta, ka tänane areng kulgeb pigem rahameeste ja poliitikute üksikute otsustuste kaudu isevoolu teed ega järgi kindlaid arengukavu. Tallinn on kontrastide linn ka täna, kitsaste tänavate ja madalate hoonete ligi tekkivad klaastornid muudavad linnapildi veelgi eklektilisemaks, iga uus “pilvelõhkuja” püüab sirutuda kõrgemaks eelmisest. 21. sajandi alguse linn on aldis uuele, püüd on luua tihedat kaasaegset linnakeskust, tõusnud eneseteadvus avalike platside, parkide ja linnaehituslikult oluliste kruntide osas.